Ajakirjanik Rivo Sarapik toob välja viis põhjust, miks tasub riigikokku kandideerijate vahel valides kaaluda (endiste) tippsportlaste poolt hääletamist.

- Äripäeva toimetaja Rivo Sarapik.
- Foto: Andras Kralla
Sportlane teab, et tulemus tuleb tööga. Ausaid ja kestvaid lühiteid ei ole olemas. Selleks, et poodiumil kõrgel kohal seista ning oma alal eeskujuks olla, tuleb trennitunnid ära teha ja taluda. Doping võib jääda ka ainult südametunnistust närima, pigem aga tuleb pettus välja ja/või rikub tervise.
Sportlane jaksab. Ma ei suudaks oma tööd sellise mahviga teha, kui maratone ei silkaks, on Soome peaminister Alexander Stubb öelnud. Olen temaga ka oma kogemuse põhjal nõus – füüsiliselt aktiive keha suudab taluda suuremaid vaimseid koormusi kui diivanil aega surnuks lööv keha.
Sportlane on eesmärgikindel, tahtes võistlustel endast maksimaalse anda. Alati ei piisa sellest võiduks või poodiumikohaks, kuid võitlushinged niisama stardijoonele ei lähe.
Sportlane teab hea nõu väärtust ning oskab seda küsida ja kuulata, alates toitumisest kuni trenni ja puhkamiseni. Peab olema hea tiimimängija, üksi ei jõua kuhugi. Samal ajal on tipptegija oskus ka oluline ebaolulisest ja ebasobivast eristada ning endale ja oma tulemuse tegemiseks vajalik välja valida.
Sportlane on visa, ta pühib pärast kukkumist tolmu põlvedelt ja läheb edasi. Suurte eesmärkide saavutamisel on palju väikesi takistusi, aga need ei väära sihile jõudmist. Olgu tõrkeks vigastuspaus või vale trennivõte, mis edasi ei arenda, otsivad nad takistuste korral uusi võimalusi, mitte ei heitu.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!